Eriline .EE: kodumaise domeeni lugu ehk 30 aastat ilu ja valu

3. juuni 1992. Noor Eesti Vabariik astub oma esimesi samme iseseisvuse raskel kuid joovastaval rajal. Poes kehtib viimaseid nädalaid veel rubla ning loetud päevade pärast avab oma väravad tuliste üheksakümnendate anti-sümboliks kujunev metalliekspordifirma. Raadioeetrit on juba paar kuud valitsenud Ivar Vigla palaga „Soome” ning esimest korda üle aastakümnete astub Kadriorus pallimurule taas Eesti jalkakoondis. Ajalooline jalkamäng Sloveeniaga jääb 1-1 viiki…

See, et samal päeval sünnib .EE domeen, jääb kogu selle kireva virr-varri varju, sest ilmselt pole meedias tol hetkel kedagi, kes sellest sündmusest üldse midagi kirjutada taipaks. Ajakirjandus keskendub hoopiski tolleks hetkeks ummikusse jooksnud Eesti-Vene läbirääkimistele, mis siiski mitte väga kauges tulevikus päädib Vene vägede väljaviimisega Eestist.

Sõna „Internet”, mis täna on meie huultele ja näppudesse kulunud iseenesestmõistetavusena, kõlaks tolleaegsetele kõrvadele millegi esoteerilise, kauge ja suisa hirmutavana. Ajal, mil sõnumite saatmine kohmakate mobiiltelefonidega polnud isegi veel teemaks, helistati teineteisele lauatelefonidega, popimad ja jõukamad saatsid omavahel fakse ja vöödel piiksusid esimesed piiparid.

Kõigele vaatamata leidub tehnoloogia- ja teadussektoris entusiastlikke inimesi, kes omades visiooni, panevad veereva lumepallina Eestis tööle esimesed püsiühendused võrgus. Selle taga on Küberneetika Instituut ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI), mida esindavad isa-poja tandem Endel ja Jaak Lippmaa. Just neil õnnestubki Interneti katusorganisatsioonilt Internet Assigned Numbers Authority (IANA) välja võidelda Eesti Vabariigi nimel .EE tippdomeen. Algab uus ajastu, algab Eesti Interneti ajastu.

.EE domeeni juurnimeserver pannakse käima siiski juulis 1992, mil hakkavad tööle ka esimesed domeenid nagu kbfi.ee, postimees.ee, ebc.ee, org.ee jt.

Nagu kõige muuga tol tormilisel ajal, on ka .EE domeeni esimesed sammud piinarikkad. Seda teemat jäävad veel pikkadeks aastateks saatma tulised vaidlused ja vastasseisud, piike lennutatakse karmide reeglite suunas: domeen on küll tasuta, kuid juriidilised isikud said esitada taotluse vaid ühele .EE domeenile, eraisikud pidid sellest aga suu puhtaks pühkima ja leppima PRI.EE kujulise domeeninimega.

Ehkki domeenidega seotud sisulise igapäevatööga tegeleb riigieelarve toel Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrk EENet, on kodumaise tippdomeeni ametlikuks administraatoriks jätkuvalt eraisikuna akadeemik Endel Lippmaa. Netikogukond peab seda liialt autokraatlikuks ja nõuab ühe häälekamalt muutusi. Pööre saabub ajal, mil .EE domeen on saanud 18-aastaseks: 5. juulil 2010 toimub kauaoodatud ja pikalt ette valmistatud domeenireform ning domeeniregistrit hakkab haldama Eesti Interneti Sihtasutus.

Selleks hetkeks on on registreeritud kokku 75 000 .EE domeeni.

Uue korra aluseks võetakse mujal maailmas levinud ja hästitoimiv kahetasemeline mudel, kus registreerijaid hakkavad teenindama registripidajad. Teiste seas ka 1999. aasta detsembris loodud Zone.ee, kes omab ulatuslikku kogemust .EU domeeni käivitamisega ja mille registripidaja ta aastast 2005 on. Uus kord domeenide arvule enam piiranguid ei sea ning .EE domeeni saavad edaspidi registreerida ka eraisikud, lisaks laieneb registreerimise võimalus ka välismaalastele.

Domeenireformile järgnenud esimesed aastad on taaskord konarlikud: vaieldakse sihtasutuse töö juhtimise, tegevuse sihipärasuse ning hinnastuse teemadel. Kodumaisel domeenil on nimelt nüüd hinnasilt, mis leiab nii pooldajaid kui ka vastaseid. Aja jooksul need vaidlused siiski vaibuvad ning asenduvad kogukonna kaasatuse tõttu asjaliku debati ja diskussiooniga. Zonel on olnud siin kaasa rääkida suur roll, tänu millle usaldavad teda tervelt pooled .EE domeeni registreerijad.

Juuni 2022. Meie armas kodumaine domeen saab 30-aastaseks. Võib julgelt öelda, et aastatega on asjad paika loksunud ning nii vanus kui ka läbielatud kogemused on andnud meie domeenile üksjagu tarkust ja stabiilsust. Selle kinnituseks on tema jätkuv populaarsus: nimelt on loenduris täna juba enam kui 151 000 registreeritud .EE domeeni.

Palju õnne, .EE!

P.S. Vahetult peale selle blogiposti avaldamist saabus kirjutaja postkasti igati asjakohane ning .EE domeeni ajalugu veelgi enam avardav kommentaar toonaste protsessidega vahetult seotud spetsialistilt. Avaldame tema nõusolekul selle alljärgnevalt.

“.EE teekond ei olnud sugugi mitte ühesammuline. Esimene samm oli veel ajal, kui Eesti oli Nõukogude Liidu koosseisus, kui tekkisid aadressid lõpuga xxx@yy.ew.su. See oli veel UUCP e-maili ja moodemitega helistamise ajastu.

Kui tekkis püsiühendus, siis kuidagi ilmselt suht automaatselt Jaak Lippmaa pakkus John Postelile, et nüüd oleks aeg registreerida ka Eesti riigile tippdomeen. Et registreeriks siis selle .EW top level domeenina ära. John Postel registreeriski.

Järgmise nädala-paari jooksul, kui veidi rohkem inimesi sellega kokku puutus, tuli neile meelde, et top-level domeenid on ikkagi mingi ISO ALPHA-2 standardi alusel välja mõeldud ning peaks vastama selle standardi järgi maa koodidele. Ja nii umbes kaks nädalat peale esimest Eesti top-level domeeni registreerimist muudetigi see ekslik .EW ära .EE-ks.”

2022 on Eesti interneti juubeliaasta

Zone kuulutab 2022. aasta Eesti interneti juubeliaastaks, alustame sellega seotud blogipostituste ja muude sündmuste sarja, mis vältab järgmised 12 kuud.

On teenuseid, mis defineerivad ajastut ja millel on ülekaalukas mõju kogu ühiskonna toimimisele. Kui Tondile sõitvas trammis paluda mõnel reisijal selliseid teenuseid loetleda, osataks tõenäoliselt nimetada elektrivarustust, kuid väga vähetõenäoliselt mainiks keegi Eesti tippdomeeni või sellega seotud DNS (Domain Name System) teenust.

Ometi võib sellest samast DNS teenusest teatud juhtudel sõltuda nii elektrivarustuse kui ka mitmete teiste elutähtsate teenuste kättesaadavus.

On sümboolne aeg ühiskonna teadlikkust täiendada, sest just värskelt kätte jõudnud 2022. aastal täitub 30 aastat nii sellest, et Eesti Vabariiki hakkas globaalses võrgustikus tähistama .EE tippdomeen kui ka üldse püsivate internetiühenduste loomisest.

Robo-Pirgit ootab .EE tippdomeeni sünnipäeva

Püsiühendused lõid 1992. aastal esimestena kaks akadeemilist organisatsiooni: Küberneetika Instituut ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituut (KBFI). Just KBFI oli ühtlasi see, kelle esindajatena isa-poja tandemil Endel ja Jaak Lippmaa õnnestus Internet Assigned Numbers Authority (IANA) juhilt Jon Postelilt saada endale õigus hallata Eesti Vabariigi nimel .EE tippdomeeni.

Kolme aastakümne jooksul on tippdomeen ressursina kasvanud akadeemikute, inseneride ja entusiastide kitsast ringist välja ning muutunud Eesti infoühiskonna tunnuseks ning võimaldajaks.

Zone tähistab 30 aasta möödumist .EE tippdomeeni sünnist läbi terve käesoleva aasta. Ees ootavad blogipostid, mis loodetavasti huvi pakuvad ja harivad, kampaaniad ning muud põnevat. Jääge meiega.

 

Domeenikratt sirutab e-riigi kaudu käe ettevõtja taskusse

Viimasel kuul oleme näinud kordumas kahjulikku mustrit, mis põhjustab uute firmade asutajaile tarbetuid kulusid ja stressi. Nimelt lõpeb ilmselt paljudele neist ettevõtte registreerimine e-äriregistris oma võimaliku interneti-identiteedi kaotamisega. Kutsume üles ettevaatlikkusele ja anname nõu, kuidas lihtsa võttega oma firmale kohalduv oht neutraliseerida.

Olen varem kirjutanud ja rääkinud sellest, et minu hinnangul ei käitu riik ettevõtjate andmetega ümber käies alati parimal võimalikul viisil. Siis on juttu olnud sellest, et majandusliku efektiivsuse (loe: tagasihoidliku sissetuleku) huvides on riik valmis ettevõtete ja nende juhatuse liikmete kontaktandmeid hulgi müüma ja rahaks tehtud andmed võivad lõpuks jõuda ka rämpsposti saatjateni või kurjategijateni.

Ka tänane teema puudutab natukene riiklikke registreid.

Nimelt põhjustab paljudele alustavatele ettevõtjatele peavalu asjaolu, et nutikad sahkermannid on leidnud endale tee Eestis värskelt asutatud äriühingute andmete juurde ja asunud nende ärinimedega .EE domeeninimesid hõivama, et neid siis ettevõtjatele endile suure vaheltkasuga hiljem edasi müüa.

Suller saagimas ettevõtja tooli jalga
Ettevõtja ei saa kahjuks tunda end firmat registreerides kindlalt.

Loetud arvu nädalatega on tõenäoliselt sadade ahjusoojade firmade juhid oma ärinime domeenina registreerima asudes avastanud, et keegi on seda juba teinud ja hoolega valitud ärinime interneti-versiooni tuleb mõnelt rehepapilt tavapärasest kümneid kordi kõrgema hinnaga välja osta.

Me ei tea veel, kas domeenide registreerimiseks kasutatavad andmed jagatakse riigi poolt välja avaandmetena, kas need müüakse maha raha eest või on keegi nutikas kodanik leidnud nõrkuse, mille kaudu nendele andmetele ligipääs saadakse. Kuid praktikas on näha, et ettevõtte e-äriregistris registreerimisest, kuni selle ärinime hõivamiseni domeenina võib kuluda vaid mõni tund.

Seepärast on mul kõikidele Eesti ettevõtjatele erakordne, kuid konkreetne nõuanne, mis aitab vältida seda, et sahkerdaja sul naha üle kõrvade ja taguotsa lohku tõmbab:

REGISTREERI SOOVITUD ÄRI-IDEELE VÕI ÄRINIMELE VASTAV DOMEEN ENNE, KUI KANNAD OMA ETTEVÕTTE ANDMED ÄRIREGISTRISSE!

Nii maandad oma värskele firmale kohalduvaid riske, väldid asjatuid kulusid ja nõmedaid emotsioone.

Lisanduvaks ebamugavuseks on asjaolu, et domeen tuleb esialgu registreerida enda nimele, kuid hiljem saab selle ettevõttele üle anda. Kindlustunne on seda väikest vaeva väärt.

Sellist meedet tuleks meie soovitusel ettevõtjatel rakendada vähemalt niikaua, kuni pole päris täpselt selge, kust andmeid ammutatakse, millisel määral on võimalik sellist domeenidega kauplemist vajadusel Domeenivaidluste Komisjonis vaidlustada ning milline on selle protsessiga seotud aja- ja rahakulu.

Tehke nii ja te ei pea uuele aastale minema vastu tundega, et saite just haneks tõmmatud.

Kinnitamaks, et meie soovituse taga pole omakasupüüdlikku motiivi, maksab nüüdsest Zone eraisikult ettevõttele .EE domeeni üleandmise administratiivsed kulud ise kinni.

Miks on omanimelise domeeni registreerimine hea mõte?

Jätkates paari nädala eest üleskerkinud teemat (loe: https://blog.zone.ee/2021/10/21/voimalikest-pahatahtlikest-domeeniregistreerijatest/), tahan käesoleva blogipostitusega kõnetada ennekõike neid, kelle jaoks on tema nimi ja selle avalik kasutus oluline. Ole sa siis kunstnik või poliitik, muusik või näitleja, sportlane või ärihai ehk kokkuvõtvalt avaliku elu tegelane, kelle nimi aeg-ajalt tee uudis- ja sotsiaalmeediaveergudele leiab.

Sinu nimi on su parim bränd.

Üldiselt kipub enamus end mõistlikkuse kitsasse spektrisse sättivatest inimestest eeldama, et kõik inimesed meie ümber on ilusad ja head ning oma tegemistes tiivustatud vaid parimatest kavatsustest ja motiividest. Kas see eeldus tuleneb naiivsusest, soovist parandada maailma või millestki kolmandast, jääb siiski käitumisteadlaste ja psühholoogide otsustada. Igapäevaelu virrvarr paraku näitab seda, et see eeldus on ekslik ja et teps mitte kõik meie ümber sagivatest liigikaaslastest ei pea või ei taha kinni pidada ühiskonda toestavatest kirjutatud ja kirjutamata reeglitest.

Nende kirjutamata reeglite hallile alale heidavad oma tumeda varju näiteks suhtumine „mis pole keelatud, on lubatud” ning sellist suhtumist oma tegutsemise lipukirjaks sättivad kodanikud ka virtuaalses maailmas. Ehkki Internet on meie elusid mõjutanud ligi 40 aastat (maailma esimene domeen registreeriti 1985. aastal, aga TCP/IP protokoll läks laiemasse kasutusse aastal 1983) ning Zone omaltpoolt on siinsete inimeste teadlikkust domeenidest ja interveebi otsatutest kasutamisvõimalustest püüdnud kujundada viimased 22 aastat, pole virtuaalse kooseksisteerimise käitumisnormid kõigile veel sugugi mokkamööda. Nii põrkamegi (õnneks siiski harva) selliste tegelaste otsa, kes otsekui mässavate teismelistena püüavad Metsiku Lääne vaimus krabada kõike, mis ripakil ja millel potentsiaalne kuid moraalselt kaheldav väärtus.

Üks liik sedasorti ripakil „väärtustest” ongi mõne avaliku elu tegelase ees- ja perekonnanimest koosnev registreerimata domeeninimi, mis mõnele kullakaevurile võib tunduda sedavõrd atraktiivse saagina, et see esimesel võimalusel ära napsata. Ja panna see võõraste sulgedega ehitud hoiupõrsana püüdma träfikut või üritada nime tegelikule omanikule soolase tasu eest maha parseldada. Kusjuures mitte keegi sellisele tegevusele preventiivselt kätt ette panna ei saa, sest kui domeen on vaba, siis saab selle registreerida kes-ees-see-mees põhimõttel kes iganes meie seast…

Ehk siis: mitte keegi ei saa takistada, kui mõni käesoleva blogipostituse lugejast registreerib endale näiteks hetkel täiesti vaba domeeni jaanusputting.ee ja paneb selle domeeni näitama sisu, mis minuga mitte kuidagi seotud pole. Jah, .EE domeenireeglid võimaldavad mul alles sellise asjaolu ilmnemisel ehk hiljem alustada selle domeeni registreeringu vaidlustamist läbi Domeenivaidluste Komisjoni, mis suure tõenäosusega langetab mõne aja möödudes ka minule kasuliku otsuse. Kuid kuni selle otsuseni võib minunimelise domeeniga laiutav virtuaal-lindprii mulle piisaval hulgal peavalu valmistada, mille silumiseks võib kuluda kuid. Kui mitte aastaid. Igal juhul on protsessimine aeganõudev ja kulukas – seda enam, kui vaidlustama on vaja hakata nimesid .COM jms geneerilistes domeenides.

Kuigi otseseid tehnilisi hoobasid sellise tegevuse ennetamiseks pole, saame kirjeldatud olukordi vältida. Esimese asjana saab neid tülikaid olukordi ennetada igaüks, kes oma nime avalikku kasutamist oluliseks peab, registreerides omanimelise domeeni esimesel võimalusel ise ära. Zones saad sellise domeeni seejärel täiesti tasuta suunata (nn aliasena) oma olemasolevale veebilehele või selle alamlehele.

See käib eriti lihtsalt:

  • logi oma Zone kontole
  • vali teenuste ülevaatelehel vasakul asuvast menüüst Virtuaalserverid
  • uuel avanenud lehel klõpsa menüüs lahti valiku Veebiserver alammenüü
  • klõpsa lingile Aliase tellimine ning järgi kõiki seal kuvatavaid juhiseid

Teise ning sugugi mitte vähem olulise ennetuse saame läbi  ühiselt heakskiidetud hoiaku, et kellelegi teisele kuuluva ehk elava inimese nime ilma sellekohase loa või kokkuleppeta tegemine oma domeeniks on läbi ja lõhki mage ja taunitav.

Ainus koht, kus me võiksime rääkida potentsiaalsest erandist, on virtuaalne hauakivi meie seast lahkunud inimesele, kuid ka siis tasuks selline tegevus võimalusel olla heaks kiidetud kas lahkunu lähedaste või tema ajaloolise jalajälje seaduslike esindajate  poolt. Hea paralleelina tooksin autoriõiguse, mille kohaselt kehtib autoriõigus ka 70 aastat pärast autori surma.

Millised erandeid pakuksid välja Sina, hea lugeja?

Võimalikest pahatahtlikest domeeniregistreerijatest

Alarkaris.ee domeeni registreerimise valguses küsiti minult mõned päevad tagasi, millised on olnud meie kokkupuuted inimestega, kes registreerivad domeene viisil, mis võib rikkuda kolmandate isikute õiguseid ning milline on meie suhtumine sellisesse tegevusse? Panen mõned oma mõtted ka siin kirja.

(Täpsemalt saab sellest loost lugeda Postimehe külgedelt: https://leht.postimees.ee/7366453/pahatahtlik-domeeniarimees-kiusab-eesti-presidente)

Mul on hea meel tõdeda, et hoolimata üle 20 aasta pikkusest kogemusest Eesti registreerijate teenindamisel, on meie kokkupuuted pahatahtlike domeenide registreerimistega suhteliselt vähesed. Nendest umbes veerand miljonist taotlusest, mida selle aja jooksul töötlenud oleme, on tõsisema konfliktiga päädinud mõned üksikud.

 

Kaustad intellektuaalse omandiga

Õnneks kehtib maailmas seaduspära, et valdav enamus inimesi käitub vaikimisi üksteist ja ühiskondlikke norme austades. See on aluseks üksikisiku vabadustele nii füüsilises kui ka virtuaalses keskkonnas. Nii tegutseb enamus maailma tippdomeeniregistritest põhimõttel, et inimesed on vaikimisi heatahtlikud ning seaduskuulekad.

Seda kinnitab ka see, kuivõrd vähe on Eesti Domeenivaidluste Komisjonil olnud põhjust kokku tulla (https://www.internet.ee/domeenivaidlused/domeenivaidluste-lahendid). Hetkeseisuga on Eestis registreeritud pea 150 000 domeeninime, kuid konflikte on käesoleval aastal pidanud lahendama kümne ringis.

Seetõttu piirdutakse ka domeeni registreerimisel registri ja registripidajate poolt meeldetuletusega, et domeeni registreerimine ja selle kasutamine ei tohi rikkuda kehtivat seadusandlust või kolmandate isikute õiguseid ning selle kohta võetakse vastav kinnitus.

Nagu eelnevalt mainitud, siis hoolimata sellisest vabadusest, on intsidendid õnneks küllalt harvad ja lahenevad enamasti sujuvalt.

Ka antud alarkaris.ee juhtumi puhul on tõenäoliselt tegemist sirgjoonelise juhtumiga – kui selgub, et registreerija on rikkunud kellegi õiguseid, on võimalik tippdomeeniregistri juures tegutseva Domeenivaidluste Komisjoni vahendusel temalt see domeen ära võtta.

Mis puudutab konkreetset Eesti tippdomeeni registrit, siis toetab Eestis sellist vabadustel põhinevat lähenemist asjaolu, et rahvusliku tippdomeeni puhul on sellega olnud võimalik põimida elemente meie digitaalse isikutuvastuse taristust, mis võimaldab registreerija isiklikku vastutust tema tegevusega tugevamalt siduda.

Me tegutseme registripidajana mitmete Euroopa tippdomeenide juures – Eesti, Soome, Läti, Leedu jne. Paljudes riikides on võrreldes Eestiga isikusamasuse kontrolli nõue vaid formaalsus.

Mida kindlasti peaks vältima, on üksikutele kõrge profiiliga intsidentidele järsk reageerimine.

Muuhulgas oleme juba esimestest päevadest registripidajaks Euroopa Liidu tippdomeeni juures. Kasutaksingi siinkohal seda näitena sellest, mis võib juhtuda, kui usaldus on sunnitud taganema poliitilise surve ees.

Kui maailm seisis esmalt silmitsi Sars-Cov-2 viiruse põhjustatud pandeemiaga, kohustas Euroopa Komisjon .EU tippdomeeni registrit kontrollima kõiki värskelt registreeritud domeene selle suhtes, kas need sisaldavad pandeemiale viitavaid võtmesõnu. Nende leidmisel pidid kahtlust äratavate domeenide registreerijaid oma isikuandmed üle kinnitama. Selliste sammudega loodeti pärssida nende inimeste tegevust, kes soovivad pandeemia kohta valeinfot jagada, sellest spekulatiivset kasu lõigata jne.

Kas sellel initsiatiivil on või oli mõõdetav mõju sellele, et Euroopa Liidus levis pandeemia kohta vähem valeinfot, on raske hinnata. Kindlasti põhjustas see palju segadust ning peavalu ettevõtjatele, kelle soovitud domeeninimi tehisintellekti algoritmile silma jäi.

Kujutame ette näiteks, et soovisite  asutada Virumaale puhkekompleksi ja registreerida selleks domeeni, kus sees sõnad Viru SPA. On üpris kindel, et Euroopa Liidu tippdomeeni puhul jäite sellega “bürokratile” silma kui potentsiaalne pahategija (domeeninimes on justkui sees sõna “virus”) ja peaksite esmalt hakkama veelkord kinnitama, kes te olete, et hiljem oleks teid vajadusel lihtsam vastutusele võtta.

Ma kardan, et nii süstiti tuhandetessse domeeni registreerijatesse üle Euroopa muljet, et Euroopa Liit on üks bürokraatlik masinavärk, mis loobib ettevõtjale kaikaid kodarasse igal väikseimal võimalusel. Ometi ju nii ei ole.

Mina loodan, et meil on ühiskonnana piisavalt närvi, et säilitada oma vabadusi ja jõudu tegeleda seda kuritarvitavate üksikjuhtumitega.

Kunagi oli tõesti aeg, kus Eestis tegeleti pahatahtlike domeeniregistreerimiste ennetamisega. Siis istusid Tartus raekoja platsil Haridusministeeriumi allasutuse kambrikeses inimesed – teiste seas üks muhe kuningriiklane – kes tõesti vaatasid käsitsi iga domeeni registreerimise taotluse üle.

Domeene registreeriti siis palju vähem. Täna ei rakendataks selleks enam inimtööjõudu, vaid kindlasti heuristika viimast sõna rakendavat “tehisaju”. Seda hakkaks omakorda endale sobivate fraasidega täitma terve hulk parimate kavatsustega huvigruppe, alates autoriõiguste omanikest, küberkaitsjatest, terrorismi tõkestajatest, kirikute esindajatest jne. Tulemus oleks tõenäoliselt ühtaegu nii ilus kui ka hirmus.

Variant, et mõni kaaskodanik võib iga viie aasta tagant registreerida endale presidendikandidaadi nimelise domeeni, vaid sellest ilma jäämiseks, on selles valguses äkki parem, kui kolme tilga vere loovutamine “bürokrati” loomiseks.

Kokkuvõtteks, kuna juba jõudsin oma heietamistega sinnamaani, et presidendikandidaadi poolne nimelise domeeni registreerimata jätmine võib viia tehisintellekti poolt valitsetava düstoopiani, siis oleks parem, kui järgmine kandidaat oma nime varakult ära registreeriks 🙂